Kenderile pakutakse praegu täiega ägedat ja praktilist täiendõpet

Kaur Kenderil terendab võimalus oma lapspornoteose, õigemini lapsvägistamisteose eest minna vägistamisõppeasutusse, Tartu, Viru või Tallinna vanglasse, täiendõppele mehevägistamise erialale.

Kender aga mingil põhjusel põtkib vastu. Miks küll? Mina aru ei saa. Ta on või vähemalt tahab ju olla man of practice (praktik). Ta ei taha ju ometi jääda teoreetikuks?

Mingil põhjusel ka ta sõbrad üritavad teda no silmnähtavalt pahatahtlikult hoida eemale nii vajalikust täiendõppe võimalusest. Toon sõprade jt mõttekaaslaste nimed ära allpool, kus on ka kirjas nende kaasa pandud mõtted, mida Kender saaks kasutada.

Kusjuures, nagu julgeolekuvaldkonna õpingutele kohane Eestis, pakutakse ka talle õpingu ajaks eluaset ühiselamus, toitlustust, trennivõimalusi, ravikindlustust, sh hambaravi. Täitsa või sees pakkumine.

Lisaks põhierialale võidakse seal, sõltuvalt õppejõust ja mentorist, pakkuda lisaaineid ka muudes vägistamisvaldkondades. Õpetamine on ikkagi loominguline protsess ja kes ikka tahab õpetajaks kuivalt õppekavas kinni olijat. Räägitakse ju, et praktikat on vähe, eluga seostatus on nõrk meie haridussüsteemis. Praegu aga terendab tal silme ees täiesti praktiline õppimisvõimalus.

Kender saab seal osaleda ka seminaridel, kus tal kindlasti võimaldatakse jagada oma laialdast teooriat lapsevägistamisest kirjanduslikus võtmes. Kuna tegemist on rangelt täiskasvanute õppeasutusega, siis jah, praktikat ta seal pakkuda ei saa, kui ta ka oskaks ja tahaks.

Seal talle kirjeldatakse teoreetiliselt mehevägistamise nüansse, kindlasti ka kirjanduslikust küljest, ja pakutakse praktikat. Loomulikult ta peab ka õppekursuse raames praktika läbima, sest tegemist on ikkagi oma loomult tugevalt rakenduslike õppeasutustega, mitte mingite kassiülikoolidega. Kes ikka tahab ainult teooriasse pidama jääda, kui juba õppima on mindud.

Kusjuures isegi on väidetavalt turvalisuskaalutlustel praktika osakaalu vähendatud neis õppeasutustes paigaldades võimalikult palju kaameraid. Vähemalt Tartu või Viru vanglaga pidi sedasi olema. Õppimise läbi saadaksegi ju vilumust ja õpilasi ikka lastakse targas õppeasutuses vaid järelevalve all praktiseerima. Alguses vähemalt.

Kender võib väga kaugele oma praktikas jõuda, sõltuvalt, kui usin õpilane ta on ja usinasti ta õppetükid ära õpib. Igatahes ta saab palju väärtuslikke teadmisi, igatahes.

Pärast saab Kender tulla välja ja kirjutada teoseid palju laiemas spektris kui vaid lapsevägistamine. Kui praegu on ta jutt pigem selline teoreetiline (pole küll ise lugenud), sest praktika tal ju puudub, siis peale täiendkoolitust saab ta kirjutada lähtuvalt praktiku vaatest. See on väga huvitav kindlasti.

Eesti riik üldiselt pooldab elukestvat õpet ja riskide hajutamist oma tegevuse laiendamisega erinevatele valdkondadele. Kui üks veab alt, siis teine ikka hoiab inimesel nina vee peal.

Tal on täiesti normaalne minna täiendõppele, seda toetavad tahtmatult isegi tema mõttekaaslased. Tõsi, nad suisa pahatahtlikult hoiavad teda eemale, aga kuna see on niivõrd hea ja tal on palju mida õppida ning seminarides jagada, siis see suisa pulbitseb tema sõpradest välja. Toon neist mõtetest välja mõned Postimehe 09.02.2016. a ilmunud Maarja Vaino arvamusloo “Neli tähelepanekut kenderiaanast” kommentaariumist. Tegemist on siis väljavõtetega mõtetest. Sihukesed pärlid, mida seminaridel kasutada, et anna olla. Vau, Kender saab seal vat ise veel mentoriks õige kiiresti, kuigi jah, senine praktika puudumine on veidi kehv näitaja tema jaoks. Aga vaatame neid pärle.

• Kaur Kender isiklikult: “Mismoodi ühiskonnas laste seksuaalne väärkohtlemine tabu on, kui üle kolmandiku lastest julgeb tunnistada, et seda kogenud on? Tabu on sellest rääkimine. Ja minu kohtuasi võib sellest rääkimise veel rohkem võimatuks teha.”
• Teda toetatakse: “Seksuaalsus on piiride kompamine ja ületamine, nende hajumine ja teiseks saamine. Kiiresti kaugemale minnes ja paljut vahele jättes võiks küsida, et kes küll tahaks kellelegi sellist valu ja kannatust põhjustada nagu sünnitamine paistab olevat. Oma “mõistuslikus” elus kogemegi tõenäoliselt varem just seda piiride ületamise viisi, valu ja vägivalda. Uute oskuste omandamise käigus, ülekohtu, õnnetuste, juhuslike vigastuste, kiusamise jms näol. Kõik võib väga valesti minna, kuigi enamasti ei lähe.”
• Ahto Lobjakas tabutekstile osundades: “Teie päralt on taevariik (& laigid). ylejäänutele jääb see, mida võiks eluks nimetada & diskursiivne ruum, kus in veel lootust positiivsele inimlikule yllatusele.”
• Kommentaatoritest lisab see ja teine juurde: “Kaunid kunstid, st kunst kõrgemas, erilise loomingu- ja tunnetusvalla tähenduses.”
• “Aga äkki ongi aeg, see tabu (teatud mõttes) murda. Seni on väidetud lapspornograafia keelu põhjusena seda, et kusagil keegi pidi selleks ju reaalset last kasutama. Nüüd, aga, kui tehnika võimaldab sarnaseid asju toota täiesti digitaalselt, jääb järele emotsioonist ähmastunud mõistus. A’la “Mulle ei meeldi, et sa selliseid pilte oma arvutis vaatad, sind tuleb vangi panna!”. Levitamine on muidugi teine asi ja seal on mõistlikud piirangud (mitte keeld) omal kohal.”
• “Ühiskonnal tuleb Kenderi protsessi käigus leida kompromiss lapse pornograafilise kujutamise ja sõnavabaduse vahel – ja see ON ühiskonna jaoks pärisprobleem.”
• “Uus on inimese kohtu alla andmine kaasaegses Eestis seoses sellega, et ta kirjutas üles mingid sõnad.”
• Öeldakse karistusõiguse kohta, et on väär “riigi karistusvõimu kohaldada sellistes olukordades, kus see läheb vastuollu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige aga karistusõiguse ultima ratio põhimõttega.” See tähelepanek meeldib mulle väga, sest praegu ju karistusõigus mitte ei karista, vaid püüab anda Kenderile uue hingamise.
• “Artikli autor justkui eeldab, et on mingi mõtte tabu, mida kõik austama peaksid, sest ainult ühtepidi on õige mõtelda (nii nagu dikteeritakse) ja ei ole oluline, mismoodi mingitele järeldustele jõutakse ehk kuidas mõteldakse, vaid oluline on see, et mida mõteldakse ja et kas see on lubatud mingi kolleegiumi poolt.” Just nii tulebki seminaril end kaitsta.
• Arvatavasti endine justiits- ja kultuuriminister Rein Lang (või siis tema nimekaaslane): “Arusaamad tabudest ja vabadustest on ajas ja ruumis muutuvad. Vabadus aga seisneb mitte ainult õiguses olla ise vaba vaid ka õiguses nõuda teistelt oma vabaduse austamist. Kõige lihtsustatumalt võib väita, et liberaalne maailmapilt näeb ette sõna- ja väljandusvabaduse lõppemise seal, kus algab teise konkreetse inimese õigus mitte saada selle vabaduse kasutamisega kahjustatud.”
• Sekundeeritakse Rein Langile: “On ühemõtteliselt selge, et Kender pole kuritarvitanud pornograafia loomisel ühtegi konkreetset olemasolevat või -olnud last.”
• “Tabude kadumine ongi pigem hea. Karistatav peaks olema vaid see mis reaalselt ohustab/kahjustab kedagi. Ma ei taha ülekriminaliseeritud värki.”

See on selline võimalus Kenderil, et ta peaks kindlasti võitlema selle eest, et saada võimalikult pikk täiendõppe aeg. Palju talle neid võimalus ikka pakutakse?! Need on ikkagi priviligeeritud õppeasutused.