Panin juba kevadise õpetajate streigi juures tähele, et seni toetati õpetajate streiki, kuni ise enda lapsed sattusid “lõksu”. Siis, kui saadi aru, et oma lapsi pole kuhugi panna, hakkas kohe pihta hala, et miks need õpetajad streigivad, minu lapsed ei pääse kooli. Muidu küll streigi poolt, aga selles osas mitte. Praegu on ka med töötajate streigi puhul sama – seni toetan streiki, kuni ise kannatan. Miks mina kannatama pean seetõttu?
Streigi mõte ongi teha elu ebamugavaks just sul, kes oled selle teenuse tarbija, mida osutatakse sulle väga väikeste summade eest. Muidu sa ju aru ei saa, et see töö on tähtis ning nende osutajaid on vaja toetada, kui ise ei kannata. Miks just sul? Kui kannatad, siis hakkad ehk järgmistel valimistel mõtlema, et mis erakonna valitsusajal sa said kannatada ning enam seda erakonda ei vali. Oled laps, siis pead meeles, et tulevikus enam seda erakonda ei vali. Kui nad pole just tõestanud, et nad enam nii ei tee. Jutust ei piisa. Seetõttu ka streik, et jutust enam ei piisa nende tegelaste puhul. Neid tegelasi ehk, ehk, ehk mõjutab sinu kui nende valija mõjutamine ning nad muudavad enne kui tulevad valimised. Kui ei mõjuta, ühine streigiga … Ikka ei mõjuta? Põhimõtteliselt on ka põhiseaduses lubatud põhiseadusliku korra kaitsmiseks sekkuda isegi relvade abil. See on muidugi väga äärmuslik, enne tasub proovida järgmistel valimistel valida kedagi teist.
Kui keegi ei kannata, vaid käib üks möla ajakirjanduses, siis see pole midagi väärt. See pole streigi mõte. Pole mõtet poodnikul streikida öösel ja teha kõva lärmi sellest ajakirjandusel, kui tal nagunii on öösel pood suletud. Eestipärase rahuliku streigi eelis on, et keegi ei võta streigiga midagi ära, lihtsalt jäetakse andmata, mida muidu oled õigustatud saama. Erinevalt nt Kreeka õnnetust streigist, kus laamendati ja põletati kaks pangatöötajat kontorisse sisse.
Lisa kommentaar