Sihtgrupp
Mina näiteks käiks välja sellise skandaalse aktsiisiidee:
nimelt kui me hakkame aktsiise rakendama mõtleme eelnevalt välja, kas me üldse lubame mingit toodet müüa (aktsiis on reeglina seotud müügiga). Kui lubame, siis peaksime rakendama aktsiisi sellises suuruses, et seda toodet oleks nö sihtgrupil reaalselt võimalik ka osta.
Võtan näiteks tubaka, sest seda me teame kõik ning oleme veendunud, et suitsetamine on kahjulik tegevus ning parem oleks, kui ei suitsetataks. Suitsetajate sihtgrupp vastavalt tubakaseadusele on al 18 aastased inimesed, muidu võiks lugeda juba nö 15-aastastest alates. Nad reeglina käivad tööl, st saavad vähemalt miinimumpalka. Kui paljud ei käi tööl, siis peaks seda ka arvesse võtma.
Vastavus sihtgrupile
Teeks sellise asjaliku: kui juba otsustame müüa, siis teeme selle võimalikult sihtgrupile kättesaadavaks. Ärme mängi lolli ning tee head nägu, kui tegelikult me töötame oma rahva vastu. Mina julgen seda juba nimetada töötamiseks rahva vastu, kui me justkui lubame tarbida, aga tegelikult takistame igal võimalikul (ja võimatul) viisil. Kui me otsustame, et tarbida ei tohi, siis keelame selle ära, mitte ärme rakenda nt suitsupakile aktsiisi 100 kr, mis tõstab paki hinnaks 110-120 krooni ning ütle võidurõõmsalt, et näed, lubame ju suitsu müüa, oma viga, et ei jõua osta. Olukorras, kus miinimumpalk on 3800 krooni kätte ning kuine suitsukulu tuleks täpselt miinimumpalga lähedale (3300-3600 kr). Siin tekib muidugi filosoofiline küsimus, et kui palju on palju, aga sellele me leiame vastuse, kui suhtleme suitsetavate inimestega. Tavataks on kuskil 1 pakk päevas. Räägin omast kogemusest, sest olen pärit suitsetavast perekonnast ja suguvõsast. Neid ei räägi mingi imega suitsust eemale. Me peame teenima ka seda osa rahvast, kes meie põhimõtteid väga millekski ei pea ning andma neile võimaluse endiselt elada.
Miks aktsiisikaupa tarbitakse
Arvestame, et me elame Kuradi maailmas, kus Kurat pehmelt öeldes tembutab, aga tegelikult võrgutab nii peene ja tugeva võrguga, et meil on kristlastena raske talle vastu astuda, aga me peame neid ohvreid – inimesi armastama ning neile vastu tulema. Juba idee, et aktsiis on peal tootel, näitab meie suhtumist, et me ei pea selle tarbimist heaks, aga kuna igal inimesel on õigus otsustada, siis anname talle ka võimaluse otsustada.
Lahendus
Hetkel tundub, et juba on aktsiis saavutanud tipu, sest kui pakk suitsu maksab 30 krooni, siis see teeb kuus 900 krooni. Arvestades, et meil on palju töötuid (töötutoetus 900 kr), kellel siiski ei õnnestu suitsetamist kinni keerata vaid see pigem süveneb, sest meil pole neile asemele pakkuda arvestatavat asendustegevust, siis peame ka neile andma mingi võimaluse osta aktsiisikaupa. Me ei pea tegema neile eraldi hinnaalandust, aga tuleb teha üldine piisav võimalus siiski seda toodet tarvitada.
Lisa kommentaar