Eile avaldati Postimehes artikkel, kus püütakse arutada kohtunike seaduse piires püsimist.
Tõesti, vähemalt püüti. Ginteri-poolne teemakäsitlus mulle meeldis, mis mõtet on seadustel, kui kohtud neid ebamõistlikult kasutavad või üldse ei kasuta, hoolimata, kas sisu maailmavaateliselt meeldib või mitte. Kuigi (jättes kõrvale ideoloogiatöötajad Kasekampi ja Velskeri) avalikus kohas ei kujuta ette meest kolme abikaasaga, see pole eestlastele omane ja avalik kord osaliselt on seotud eestlastele omase käitumisega. See võib ka avaliku korra vastaseks osutuda minu arvates. Sõbrannad pole samad, mis abikaasad.
See tekitab küsimuse, kui kohtunikud on sõltumatud, nii sõltumatud, et võivad seadusi rikkuda, siis kui sõltumatud on me kohtunikud, kes ei pea õigeks seadusi luua, vaid tegeleda seaduste piires õiguse mõistmisega, kui nad peavad päevast päeva töötama külg külhe kõrval teiste kohtunikega, kes arvavad teisiti, kes arvavad, et “loominguline” käitumine ongi õige. Lõpuks hakkab alalhoiuinstinkt tööle ja kui ausal kohtunikul mehe meelt pole, et vajadusel kasvõi ametist lahkuda, hakkab ka selliseid otsuseid tegema.
Lisa kommentaar