Artikkel avaldatud ka Delfis
Me elame vabariigis, kus me taotleme igasugu õigusi ja vabadusi. Mina taotleks selle kõige kõrval ametnikele – reaametnikest, kaitseväelastest asutuste juhtide ning isegi kohtunikeni – õigust end määratleda poliitiliselt ja paremat seadusloomet. Tihti tuuakse ametnike poliitikavabaks muutmise puhul põhjuseks, et äkki tuleb parteikontorist käsk ja nad peavad siis tegema midagi sellist, mida nad teha ei tohiks. Või jätavad midagi vajalikku tegemata.
Selgitav näide
Paremaks mõistmiseks ma toon näite hoopis teisest vallast. Toon väljamõeldud näite ühest aatelisest ja ausast politseinikust, kes peab kinni oma lapse, kui see sõitis autoga võõra aia puruks.
Politseinikul ühelt poolt on kohustus kahtlustatav kinni pidada, aga see on ju ta enda laps. Karistused, isegi Eestis, on kõigest hoolimata plekk. Mida teha? Kas pigistada silm kinni või anda “täie rauaga”. Tihtipeale mõeldakse, et näe – politseiniku laps – siuke pätt. Politseinikku ehk ootab ka tööalaselt mingine karistus või tõke karjääriredelile.
Seadusloome roll
Mina pööraks tähelepanu seadusloomele. Kas meie seadused on kirjutatud korrektselt – kas need on kõiki osapooli arvestavad – nii arvestavad, et politseinik saaks aru: see tegu oli kõigest hoolimata nii halb, et vajab karistust? Või politseinik ei saa aru, et see tegu karistust vajab? Aga ehk see tegu siis ei vajagi karistust? Või on karistused liiga karmid? Kas on õige karistada isa, kui teo tegi poeg ja kõik teevad ausalt – kahtlustatav peetakse kinni (eeldusel, et on vaja siiski).
Ma arvan, et meie seadused peaksid olema sellised, et üks roll – isa – tal poleks põhjustki takistada teisel rollil – politseinikul – oma tööd teha, sest need lihtsalt ei puutu ühisesse valdusalasse. Üks roll ei saakski takistada teist, sest need rollid sobivad ideaalselt kokku, ei teki rollikonflikti. Kõik rollid teevad oma tööd ausalt, väärikalt, lähtudes rangelt vaid neist vajadustest, mida on vaja täita, sest teisiti oleks see kollaps. Isa kaitseb piisavalt oma poega ja politseinik karistab piisavalt süüdlast ning kellegi süda ei tilgu verd. Kõik on inimlikult kooskõlas.
Riik ei tegele värbamisega
Toon selle üle õigusele end poliitiliselt määratleda. Ma arvan, et sellisel puhul on vaja palju kaalutlusõigust anda igale ametnikule ning iga ametnik peab olema aus, väärikas. Kardetakse, et palju neid inimesi poleks, kes sellisel juhul ametnikuna saaks töötada. Samas kas meil oleks nii palju ametnikke üldse vaja? Võib olla on tegemist meie riigi värbamisprotsessi puudulikkusega? Kontrollitakse põhjalikult, aga ei olda ametnikuga nagu inimene inimesega isegi asutuse sees? Üritatakse võimalikult paljudele tööd pakkuda? Milleks? Miks on vaja nii palju seadusi ja ametnikke?
Mis on see hea külg
Minu arvates võiks iga inimene kuuluda kuhugi erakonda vm poliitilisse rühmitusse, kui vähegi soovib. Siis me teame, et kellega on tegemist ning kui palju teda ehk peab veenma ja millest lähtuma, et ka tema saaks aru: see töö, mis ta teeb on just sellisena vajalik. Hea suhtlemise aluseks on igale inimesele organisatsioonis selgitamine, et miks on just nii vaja teha. Kui ametnik saab aru, et tema töö ja tahe teha erakonnas karjääri lähevad vastuollu, siis peaks ta valima, kumba ta soovib.
Anname inimesele õiguse ise otsustada, sest muidu ta otsustab salaja ning siis me ei tea keegi, miks ta nii teeb. Vabadus toob inimesele ja teistele kasu, küll toovad kahju väärad väärtushinnangud, millest lähtume.
Lisa kommentaar