Meie maksud keskmiselt vaid 35 % või 52 %? Sõltub, millest protsendi võtame – kas meie töö koos sisseostetud kaubaga või lihtsalt meie töö.
Selleks, et me saaksime palga (brutopalk 100 €) välja maksta, on vaja teenida:
*Sotsiaalmaks 33 €
*Tööandja töötuskindlustusmakse 0,80 €
Brutotöötasu 100 €
*Töötaja töötuskindlustusmakse 1,60 €
*2. samba pensionifond 2 €
Tulumaksu arvutamiseks tuleb teha väike ümberarvestus: bruto-töötaja töötuskindlustus-2. samba fond ehk 100-1,6-2=96,40 (€).
*Tulumaks 19,28 €.
Pangakontole (või ümbrikus allkirja vastu) 77,12 €, mis saadakse 100-1,6-2-19,28=77,12.
Tööandja kogukulu ehk töötasufond kokku on 100+33+0,80=133,80 (€).
Aga selleks, et tööandja saaks selle 133,80 maksta välja, on vaja kliendile (tarbija) esitada arve samas summas ning sellele lisandub veel käibemaks.
Tarbijale arve:
Arve ilma km-ta 133,80 €
Km 20 % 26,76 €
Maksmiseks 160,56 € (=133,80+26,76)
Tööandjal peab olema palgaväljamaksmiseks kliendilt saadud 160,56 eurot, millest makstakse maksudeks 26,76+33+0,80+1,60+2+19,28=83,44 (€). Maksud moodustavad 83,44/160,56=52 %.
Ehk kui teenime oma tööga raha (ka kauba maha müümine on töö), siis maksame maksudeks 52 %.
Riik maksustab meie tööd 52 %-ga, st enamuse meie teenistusest võtab riik erinevate maksude nime all ära. Kusjuures see ei pruugi olla isegi vaid 52 %. Lisanduvad veel muud koormised, nt riigilõivud.
Võtame eelduseks, et maksustamse vaid lisandunud väärtust (tööd), sest käibemaksudeklaratsioonil on maksustamiseks kogu käive, justkui see oleks kogu meie juurdehindlus, millest on siis tehtud mahavõtmine meie eelnevalt makstud (käibemaksuga maksustatud) kaupade-teenuste osas. Selle nö sisendkäibemaksu osas ju rakenduvad meile müünud ettevõtjale täpselt samad ülemised osad, kuna meie oleme tema jaoks kliendid.
Arutleme edasi.
Osa juurdeteenitud rahast makstakse välja soodsama maksukoormusega, st ära makstavaid makse
vähendavad
Tulumaksuvabamiinimum – kindlasti suur summa. Kokkuhoid keskmiselt igal inimesel kuus u 30
eurot.
Käibemaksusoodustusega valdkonnad (raamatud, majutus jm)
käibemaksukohustuseta ettevõtted (pisifirmad või FIEd), kes sisendkäibemaksu tagasi ei saa. Nende hinnalisandile ei lisandu käibemaks kuni teatud piiri ületamiseni (hetkel kui sisendhind ja hinnalisa kokku jäävad alla 16 000 € kalendriaastas).
Eksportivad ja ühendusesiseselt välja müüvad ettevõtjad, kes saavad lisaks ka sisendkäibemaksu tagasi.
Võib olla veel mõni maksusoodustus, mis hetkel meelde ei tule või pole kursis selle valdkonnaga.
Suurendavad
aktsiisid (valik)
maksusoodustuseta tehingud äriühingutele (tinglikult kingitused ja erisoodustused)
-autokütuselt (mootorikütuselt) ja seda kohe päris jõudsalt – mõelgem, palju kulutame autokütust ühes koos (aktsiisi koos käibemaksuga osakaal isegi üle 50 % liitrihinnast),
-soodus autokütuselt
-elekter
-hoonekütus
-alkohol,
-tubakas,
palju elektrit, palju elamiseks kütust (kütteõli nt), riigilõivud (nt id-kaart, pass, autoregistrikeskuse ning veterinaar- ja toiduameti toimingud)
kaevandamistasud
käibemaks tollis
tollimaksud (kuigi sellest 75 % läheb EL-le, on see ettevõtjale koormus ja see on lihtsalt nüanss, sest ELi sisuliselt liikmelisusega kaasnev makse on meie riigi võetud kohustus)
Kas maksusoodustused (vähendavad asjaolud) ikka kaaluvad üles täiendavad maksud ja koormised? Kui ei, siis meie maksukoormus on isegi üle 52%. Kui neid makse poleks, oleks kas hinnad soodsamad või rohkematel inimestel tööd, kuna need kokkuhoitavad summad oleksid suunatud nipet siia-näpet sinna, aga igal pool oleks vaja inimest, kes seda nipet-näpet teeksid ja need inimesed teeniksid raha. Nüüd aga suunab riik kontsentreeritult suure summa ühte kohta ja korjab sealt omakorda kohe tagasi. Riik ju pole meie kõiki töötuks jäänud inimesi ametnikeks võtnud, või on?
Kui nüüd maksukoormus on 52 %, siis kust tuleb keskmine näitaja u 30-35 % SKPst? Tõenäoliselt tuleb see meile välisriigist sisseostetavast kaubast (sh masinad ning seadmed) ja teenustest.
Kui me ise toodaksime kohapeal kaupa, siis moodustaks kaubahinna vaid töökulu. Nt elekter – põlevkivi ei küsi maa seest välja tulekul raha, raha küsib töötaja, kes selle välja toob ja viib ahju. Ahju tegemiseks vajaliku metallimaagi saamiseks on vaja tööd – maak ise ei küsi maa seest välja tulemiseks raha, inimene küsib. Alati on inimene see, kes küsib raha. Seega kui me kõik seadmed ja sõidukid (puurimismasinad jm) ise valmis teeksime, siis kuluks vaid tööjõud ja riik võtaks sellelt 52 %. Kuna me aga ostame osad seadmed välismaalt sisse ja sellelt sisseostetud summalt, kuna see läks välismaale, siis meie riik sealt 52 % ei saa, vaid saab 0 %, nii ongi keskmine koormus 30-35 % peal SKPst. Meenutan uuesti, et kui me ostaksime riigisiseselt, siis kaubatootja maksaks ka oma osalt 52 %.
Lisa kommentaar