Angaarikool

See artikkel ootas oma kaks kuud, aga nüüd avaldasin ära. On lootust, et ehk minister Ligi tuleb täna mu blogi vaatama. Muidugi on oht, et ta on juba täna käinud, aga olgu siis.
Seda teemat ma olen puudutanud ka varem.

07.12.15 ilmus Postimees online-s artikkel, kus räägiti, et matemaatikaõpet ähvardab uus kannapööre. Taaskord “lihtsustamise” teel.

Põhimõtteliselt on matemaatika ja selle õpetajad nagu ettevõtluse ja sellega tegeleda võtjad: vihatakse ja kirutakse, aga ilma nagu ka ei saa. Siis minnakse lihtsama vastupanu teed keerulisemal viisil. Tahetakse nagu kätte maksta, kohta kätte näidata.

Matemaatikas on kolm varianti tulevikus õpetamiseks:

1. variant. Õpilased, eriti hea, kui on ka ise huvitatud õppima, kogunevad kokku kooli, kus toimub süsteemne õpe ja vajadusel eiratakse ühtluskooli põhimõtet, mis nõuab, et kõik lapsed oleksid sama õppeaasta lõpuks läbinud samad teemad. See on kõige mõistlikum, aga kahjuks enamasti teostamatu, sest see sunniks mõnd last õppima vastutahtsi, aga see on meie riigi arvates laste õiguste räige rikkumine. Eliitkoolid on siiski sellele kõige lähemal.

2. variant on seotud ühtluskooliga ühelt poolt ja teiselt poolt on siis kompromiss. Nimelt ei sunnita juba praegu last lõpuni õppima, vaid tal lastakse rahulikult kõik see 9 aastat ja pärast veel 3 aastat ühte ja sama õppida uuesti ja uuesti otsast peale. Põhimõtteliselt meenutab film naisest, kelle jaoks iga päev oli kui uus, mees armastusest naise vastu teeb video, mis meenutab naisele, et ta on ema ja muid olulisi asju ning jätab naisele märkme, et ta vaataks seda videot. Naine ärkab, vaatab ja nii elatakse rahulikult päev-päeva kaupa. Nii iga päev. Ainult et meie lapsed ei ole ajukahjustusega ja nad oleksid võimelised õppima. Lapse jaoks on see mingil määral, aga mitte sel määral, kui see tegelikkuses on, ka paratamatus, kuna aine on hakitud ja paratamatult ta unustab ära selle, mida pole tükk aega korratud. Seni on kuidagi suudetud see teadmine matemaatikast anda kätte 12 aastaga.

Nüüd, kui on juurde võetud uusi aineid õppekavva (see on ka täitsa mõistlik, et võetakse), siis on loogiline, et see maht, mida õpetati 12 aastaga, tuleb nüüd ära õpetada nt 15 aastaga. Ühelt poolt me ei saa koolipäevi pikemaks teha, samas tahame enam õpetada. Nutku lapsed või ärgu nutku. Mida teeb aga meie riik? Hakkab aineid väiksemas kogumahus õpetama. Samal ajal maailm areneb edasi ja meil oleks vaja ka uuendusi õpetada. Paratamatult tuleb kooliaega pikendada, nii matemaatika kui ka muude ainete tõttu.

Tekivad küsimused ja mõtted. Kust võtab riik arusaama, et kooliaega ei tohi pikendada? Kas kool on vajalik omandamaks muu seas ka edasiõppeks vajalikke teadmisi? Kui on, siis me ei saa piirduda tagasiside andmisel, enamasti hinde näol, ainult õpilase isikliku arenguga. Me peaksime hakkama õpilastele seletama, et kui ta tõesti, ja ma ka mõtlen tõesti, ei suuda saavutada paremat tulemust, siis ta tundku rõõmu ja rahu selle hinde või protsendi üle, mis tal on. Parem adekvaatselt hindav õpetaja, kui müürina laotud 3-4-5-d (ehk ilma põhjuseta antud) hinded.

Meie riik liigub aina enam 3. variandi suunas, mida ei ole juletud praktikas sõnastada.

3. variant, tulevikukool: angaarikool. Nimelt hangitakse angaarid (aga võivad ka olla senised koolimajad), seal pannakse seintele jooksma videod nt youtube-st. Sisu polegi niivõrd oluline, aga midagi võiks õppekavaga seoses näidata, nt ekseli kasutusõpetust. Õpetajaid pole. Hoone on reaalajas videovalve all, et õpilased end, teisi ja kooliinventari suures “õppimistuhinas” ei vigastaks. Vajadusel sõidab välja turvaekipaaž. Üheksanda ja kaheteistkümnenda aasta lõpus antakse õpilastele välja angaarikoolidiplomid. Vahepeal tunnistused, nagu seni. Ülimalt soodne lahendus. Õpetaja palga saab välja vahetada turvamehe palga vastu – võit on poolevõrra ikka.

Kuidas on? Milline neist kolmest kõige säravam lahendus tundub? Kolmas tundub päris “äge” ja sinna poole me liigume enam-vähem tsiteerides kunagist lastetegelast Tigu: “ikka edasi ja edasi, mitte sammugi tagasi”. Õpilaste seas oleks see esmalt ülimalt populaarne. Hiljem muidugi on häving. Selle koolitüübi kõrvale jääksid erakoolid, kes siis keskenduvad 1. või 2. versioonile.

Matemaatikas peaks läbi viima ehk selle arenduse, et graafikuga seotud teemad (funktsioonid, tuletised, integraalid jms) oleks üks matemaatikaaine ja ülejäänud arvutused teine ning need jookseksid paralleelselt. Võib olla sellise pideva õppe tingimustes meil õnnestub asjalikult kursusi kokku tõmmata. Võib ka muid lahendusi pakkuda.

Üldiselt peaks õpilastele võimaldama täiendavat õpet riigile laekuva maksuraha arvel hüvitatud lisaõppe näol ehk konsultatsioonidena, vajadusel ka eraõppe näol, aga mitte senist arusaama individuaalsest õppekavast, kus peab samal ajal samale klassile õpetama erinevate õppekavade alusel.

Eesmärk ei pea mitte olema õpilast teadmistest ilma jätta ehk leppida tema laiskusega, vaid paratamatult ka sundida. Motiveerimise jutt ajab hobused ka naerma, sest motiveerida saab õpilast, kes on ise huvitatud. Mida tulevikus pseudomotiveeritud mõh-ja-möhiga ikka rääkida on?