Olen siin püüdnud lahendada probleemi – riik ei tegeleks ettevõtlusega, samas riik ei müüks infrastruktuuriobjekte maha.
Nt Eesti Energia, Elektrilevi ja Elering. Samuti Eesti Post ja Tallinna Sadam. Nad omavad infrastruktuuri ja opereerivad seda, st müüvad sellest saadavaid teenuseid ja kaupu.
Kui ma kunagi arvasin, et las riik tegeleb äriga, siis nüüd, peale Eesti Energia Utah ja Jordaania edukaid projekte, ma enam nii ei arva. Need projektid võeti ette, kuna tegemist on ju äriühinguga. Rõhutati äri! Need pole siiski tavapärased äriühingud, vaid riigi infrastruktuuri hoidmise äriühingud. Miks võiks siiski olla äriühingud? Et saada konkurentidega võrreldav finantsaruandluspilt. Aga muidu mitte.
Kuidas lahendada siis olukorda, et riigil oleks infrastruktuur, samas oleks tegemist nö vabaturuga, eraturuga? Et riik ei toodaks elektrit, töötleks põlevkivi õliks ega muud. Ainus lahendus on anda infrastruktuuri opereerimise õigus tasulise riigihankega erasektorile. Riigile jääb infrastruktuuri arendamise ja uuendamise kohustus, operaatorile jooksev käitus. Nii saab riik ennaktempos uuendada elektriliine, hoida enda omanduses elektrijaamad ning neid arendada, postkontorid ja postiautomaadid (mis on kohati geniaalne lahendus, sest postkontori torssis nägudega mutte küll näha enam ei taha, seetõttu Smartposti tekkimisel see vist nii edukaks saigi – polnud mingeid torssis larhve näha. Nagu oleksid neile võlgu olnud, et nad paki või tähitud kirja sulle üle andsid) püsti panna ja fundamentaalses mõttes töökorras hoida. Postitöötluse keskuses (seal, kus narko- jm kontrollid) saab ka tegeleda erasektori abil, nagunii julgeolekuametkonnad jäävad sinna tööle, küsimus on tehnilises töötlemises.
Riik loob nt Energiaameti, mis ostab enda valdusessse kõik Eesti Energia, Elektrilevi ja Eleringi varad. Omamise mõttes üleliigsed müüb maha või lõpetab rendilepingud (nt veokid, kontorihooned jms). See amet siis annabki objektid riigihankega, kuna EL pidavat nõudma vabaturgu energiasektoris, niisiis riigihankega, kus kõik saavad osaleda, opereerida erasektorile, klausliga, et nt teise riigi osalusega äriühingud ei tohi osaleda – kui era, siis era.
Samuti Teedeamet ja Kommunikatsiooniamet. Esimene ostab Tallinna Lennujaama, Tallinna Sadama jt transpordiinfrastruktuuri- ettevõtete ning teine Eesti Posti infrastruktuuri ja selle arendamisega seotud varad.
Lisaks varade ostule lähevad üle ka nende varade vajaliku käitamisega seotud töökohad. Üleminek toimub paari aasta jooksul, et kõigil oleks aega oma pakkumised riigihankele esitada ning tagada varade korralik üleminek ametitele. Ostuhind hakkab olema õiglane, st ettevõtteid petma ei hakata. Võib-olla Tallinna Sadamas on natuke hiljaks jäädud rahuliku ülevõtuga, kuna sealne omanikering on lai ja solvujaid mitmeid – kuigi poliitiine risk on alati äriplaani üks osa.
Riik müüb oma osaluse Tallinna Sadamas täiesti, et vältida huvide konflikti, nagu muudeski ärides. St Eesti Energia müüakse maha, Elektrilevi ja Elering samuti, rääkimata Eesti Postist, Tallinna Lennujaamast jm ettevõtetest.
See on säästlik alternatiiv likvideerimisele. Siis, kui teised, st uued tulijad, ei taha osaleda riigihankel, vähemalt alguses jääb kogu struktuur küllaltki edukalt tööle, mitte ei pea nullist üles ehitama hakkama. Tõenäoliselt nemad hakkavad. Ja samas saab neile jätta selle üleminekulepingu, kui riigihange peaks luhtuma, et elu seisma ei jääks.
Tallinna Sadama kui börsiettevõtte investorid saavad siis ülevõtuga tekkiva raha tagasi aktsiaväärtuse vähendamise ja tagasimakse teel või see jäetakse edasi muudeks opereerimiseks vajalikeks arendusteks. Võib juhtuda, et TS läheb börsilt ära.
Edaspidi tulevad juba uued loodetavasti kogemustega käitajad, kes võtavad infrastruktuuriobjektid riigihanke korras uuesti üle ning hakkavad opereerima. Ainus, mis hakkab muutuma, on juhtkonna asukoha jm tugiteenuste, nt telefonitugi, maja. Kuigi ei pruugi ka see muutuma hakata sõltuvalt valdkonnapraktikast. Samas pole uute operaatorite saamine eesmärk omaette, lihtsalt see on paratamatus vabaturu juures.
Lisa kommentaar