Kõrgetasemelise Poliitiku momo-kannatused

Oli kord meeleavaldus. Selle korraldas Kaabakate Erakond, et järjekordselt näidata oma kaabaklust. Sinna tuli Mõistuse Hääle erakonnast Kõrgetasemeline Poliitik, tegelikult tuli sealt erakonnast neid mitu sinna meeleavaldusele. Eetrisse ehk lavale lasti vaid Kõrgetasemeline Poliitik.

Kõrgetasemeline Poliitik oli end deliiriumisse Mõistuse Häält kuuldavaks tegevatest mõnuainetest tarbinud, nii et ta pidas end väga Momo nägu olevaks ning arvas, et ta pääses lavale seetõttu, et korraldajad kartsid teda, kuna ka nemad pidasid teda Momoks. *Momo on lapsi hirmutav tegelane.

Lava oli maast kõrgemale ehitatud, et kaabakate hääl paremini kostaks üle lossiplatsi. Momona esinev Kõrgetasemeline Poliitik võttis mikri ja hakkas avaldama ülimat Mõistuse Häält, mida vaid mõistuse häält ergutavatest alkohoolsetest toodetest tekib.

Järsku aga midagi muutus. Kaabakate Erakonna üks juhtfiguure ütles,
et Kõrgetasemeline Poliitik on jälle purupurjus ning teine tõukas
teda selja tagant, nii et ta pidi enese kaitseks lavalt maha hüppama.

Ta jätkas kangelaslikult ülima Mõistuse Hääle kuulutamist
kuuldes väiteid, et ta on purupurjus. Purupurjus Momo on veelgi
hirmutavam, jõudis Kõrgetasemeline Poliitik mõelda ülima Mõistuse
Häält edasi jagades, kui järsku toimus midagi veelgi ehmatavamat.

Järsku
kostus
ta nimi – Kõrgetasemeline
Poliitik, see kostus rahva
seast õige kõvasti.
Ta oli seda enne ka kuulnud, aga Kaabakate Erakonna juhtfiguurid võisid
lihtsalt omavahel midagi rääkida – sestap ta ei
pidanud vajalikuks pöörata
sellele tähelepanu. Aga nüüd see lõi teda nagu äike
selgest taevast: ta on paljastatud, rahvas ei karda teda enam, keegi
ei karda teda, ta on ehk juba algusest peale ära tuntud.

See lõi ta
hetke pealt kaineks.

Platsi ääristasid politseijõud. Nüüd haarasid Kaabakate Erakonna toetajad, salaliikmed, tal natist kinni ning peksid talt vere välja. Veri lendas üle lossiplatsi laias pritsmes, ja seda tuli aina juurde, nüüd juba joas. Iga löögiga muundus Kõrgetasemelise Poliitiku nägu ja lõpuks oli ta pikali vereloigus silmnägu muundunud, ta polnud nüüd enam ära tuntav, lihtsalt üks vereklomp. Viimaks sekkus Kaabakate Erakonna turvateenistus, kes aitas ta üles. Kõrgetasemeline Poliitik tõsteti esmalt põlvili, mille peale talt nõuti armu palumist. Seepeale jäeti ta lõplikult rahule, mis peale ta otsis lähimat  politseipatrulli. Näinud seda, hakkas ta nende juurde roomama, et olla kindel, ega ta ikka kindlalt purjus (enam) pole.

Politseinikud lasid tal rahulikult enda juurde roomata ning tegid talle kohaliku esmase joobetesti. Enne kui ta jõudis isikut tõendavat dokumenti pakkuda, fikseerisid politseinikud ta nime juba protokolli ära ühmates, et nad ju nägid teda juba enne peksasaamist ja tundsid ära ning kuna nad jälgisid kogu aeg tema liikumisteekonda, siis arusaadavalt nad teavad, et tema on tema. Muidu nad ehk hakkaksid kontrollima, aga nende ülemus siseminister Mõistuse Hääle erakonnast paneks seda pahaks.

Nii oligi õigus mõlemal: Kaabakate Erakonnal, kui nende juhtfiguuridest ütles, et ta oli purupurjus kui ka politseinike mõõtmistulemus – ta pole (enam) joobes. Kõrgetasemeline Poliitik Mõistuse Hääle Erakonnast sai meeleavalduse jooksul kaineks, ehmatas end kaineks, sest tema arvamus, et ta on rahva ära petnud ja need peavad teda Momoks, oli ehmatavalt läbi kukkunud.

Kui Kõrgetasemeline Poliitik lahkunud pole poliitikast, tegutseb ta edasi ja lahke, hea, Mõistuse Häält jagavana nimetab lossiplatsil toimunut, enda räiget peksmist, lihtsalt jalgadega togimiseks.

Jutt on kirja pandud avaliku sõna teadete alusel.