Vaadates intensiiviarve – mitmendat päeva (õnneks) 10 ringis, isegi alla, ja teades, et meil pidavat olema 100, ehk isegi enam kohta, siis peab tõdema, et riik käitub äärmiselt ebaefektiivselt. Piirangud on tugevad ja tugev on ka meditsiinisüsteemi alakoormatus. Kui erasektor “igaks juhuks” piiraks riskide võtmist ehk tuluteenimist ehk põhitegevust selliselt, et tekib väga palju kasutamata ressurssi, oleks ta kiiresti pankrotis. Tihti võetakse selliseid riske, et tekib oht üle ääre kukkuda, ja mõni kukubki, et ellu jääda või lausa edu saavutada ja erasektor püsibki elus ja saavutabki edu.
Kui erasektor selliselt piiraks, oleks ta pankrotis ja varsti järgi oleks pankrotis ka riik – kust see riik siis ikka raha võtab? Ka laenusid riigile antakse usus erasektori võimekusse tulu teenida ja maksusid maksta.
Riik Ekre ja Ratase eestvedamisel juhib erasektorit praeguses koroonaeriolukorras suure hooga ja kindlakäeliselt pankroti poole, mis tähendab ka riigi pankroti poole. Nii et “riskide maandamine igaks juhuks” tüürib riiki pankrotti.
Iga uus mikroettevõte tähendab täiendavat sotsiaalmaksule “tadaa” ütlemist. See ei tähenda, et nad üldse ei maksa seda, aga nad maksavad oluliselt vähem. Seaduslikult.
Normaalne oleks piiranguid lõdvendada, kuni intensiivi täitumise kiiruse ja hõivatud kohtade kombinatsioon annab 2 nädala pärast 105 kohta 100st riigi väga suure optimismi alusel. Riigi optimism on erasektoris veel sügav pessimism ehk tegelikku varu jääb veel väga palju üle. Kui tõesti täitumine tuleb kiirem, siis riskigruppide isoleerimine on märksõnaks.
Lisa kommentaar