Olen siin aasta olnud vaikne, oodanud, et inimesed võtaksid vastutuse… Näeme isegi, kuhu tegelikkuses oleme aastaga jõudnud.
Oleme taas immigrantide vs sõjapõgenike küsimuse ees. Kes on siia oodatud? Kuidas?
Tänase Eesti Vabariigi 104. aastapäeva puhul Venemaa poolt käivitatud Ukraina sõda on see, mille eest võib aidata kaitsetuid inimesi põgeneda. Sõjapõgenikud, naised-lapsed-vanurid, mehed las jäävad oma riiki kaitsma.
Kuidas nad on Eestisse oodatud? Jõudes lähimasse riiki, mis nad viisavabalt või asüülialusel vastu võtab. Hetkel uudiste järgi on õhusild katkenud, nii et otse Eestisse kahjuks ei saa. Seal on rahulik ja saavad taotleda Schengeni viisa vastavalt Eesti reeglitele ning viisarežiimi ka täites. Meile tekib siis ülevaade, kes nad on ja kust nad tulevad. Nii palju kui annab, saab taustakontrolli teha. Kui pereliige on ees, siis saavad ühineda sel kriitilisel ajal. Eks nemad saavad ka eelise. Kõiki meile taotlejaid me ilmselt vastu ei hakka võtma erinevatel põhjustel, sh peame rahu hoidma, sisejulgeolekut tagama.
Selliselt liigeldes nad saavad rahulikult selle sama 5000 euro eest (kunagine moslemiimmigrantide ebaseadusliku immigratsiooni väidetav taks, tegelikkuses pole selgelt nii palju vaja ka terve pere jaoks siia jõudmiseks) lausa perega turvaliselt edasi lennukiga (laevaga, autoga, jalgsi, valikuvabadus nagu vaba riigi ja seadusliku käitumise puhul omane) Eestisse ja kui pereliige on siin oma spetsialistitööd teinud, siis on ka tagasisõiduraha olemas ajaks, kui olukord rahuneb. Meie põhiseadus, mis ei pruugi kõigile meeldida, aga see on selline omadel põhjustel, ja sellest johtuv immigratsioonipoliitika eeldab ka maalt lahkumist turvaliselt lennukiga, või kuidas soovib – kui perele meeldib matkata, palun väga, kasvõi otsast lõpuni teekond, mõte on turvaline ja ka lahkujale meeldiv lahkumine -, eestlaste kui rahvuse säilimise tagamiseks. Me ei räägi ju nendest, kes on siin sündinud või siia abiellunud, vaid mõneaastastest viisadest, mida on ehk pikendatud. Pealegi aitab Ukrainat (hetkel akuutne riik) kodumaaks pidada, kui pereisa on ikka seal sõjas (või selle eest võideldes lahkunud). Kui aga terve pere on siin, siis kaob side. Inimene on mugav ja asüülis olles on ta ju siin meiega pigem võrdne, nii et emotsionaalselt on raske lahkuda ja ka välja saatmine tundub emotsionaalselt just ära ajamisena. Riigid on samas loodud omal põhjusel. Nii ka Eesti Vabariik.
Kas me hakkame kedagi meie meestöölistest sinna sõtta ajama? Eks nad teavad Ukraina seadusi paremini sõjast hoidujate suhtes ja keda seal selleks peetakse. Minu teada meie riik ei luba sõjast hoiduda kutsealuseid, nii et meie õiguse taha nad pugeda eriti ei saa (rahvusvahelise õiguse eripära, nagu aru saan, kus me saame kaitsta inimest kui sama tegevus meie kodaniku puhul ei lähe meie õigusega vastuollu, aga praegu läheb). Esmane vajadus on pakkuda kaitset, samas visiooniga, et sõda saab ju kord läbi. Loodame, et Eesti Vabariik leiab mõistliku lahenduse sõjapõgenikke aidata, mitte ei hakka just siis kui vaja, vastu võitlema, sest pole progressiivsete mtü-de mahitusel maale toodud immigrandid.
Soovin selle tragöödia keskel õnnistatud Eesti Vabariigi 104. sünnipäeva!
Lisa kommentaar