Hiljuti tuli välja “huvitav” lasteraamat. Selle andis välja Tea kirjastus. Esimese hooga mitte midagi ütlev teave, aga kui hakata vaatama lähemalt?
Selle raamatu kirjastamisega sai Tea kirjastus omale külge “märgi”, ta tegi “sallivuse” levitamise mõttes ajalugu.
Miks andis selle välja just Tea? Miks mitte Koolibri, Avita vm kirjastus? Kas hakati üldse teisi kirjastusi peale Tea “tülitama”? Kas Tea andis raamatu välja vabatahtlikult?
Asi on nimelt selles, et Tea kirjastus on suurtes võlgades. Ainuüksi maksu- ja tolliametile on tal tänase päeva seisuga u 290 000 eurone maksuvõlg. Ajakirjanduses on varasemalt juttu olnud ka võlgnevusest teistele.
Olles juba ajakirjandusest tutvunud “sallijate eetikaga”, siis ei imestaks, kui nad läksid selle info põhjal otse Tea kirjastuse jutule ning Tea oma raskustes võttis “pakkumise” vastu. See võis olla kasumlik tehing, kui nt garanteeriti müük ütleme 1000-le eksemplarile (mis läks koolidesse laiali). Lisaks jaevõrgust tulev lisa. Võib olla “motiveeriti” veel mõningate repressioonidega, nt maksu- ja tolliameti suunda kasutades “telefoniõiguse” mõttes. IRLikas Sester rahandusministrina, kes veel võiks kaitsta, on väljavahetatav. Ei arva isiklikult, et maksu- ja tolliamet otse asja segatud on, aga kui “ülevalt poolt” käsk tuleb, siis…
Mingil põhjusel lastakse olla sellises suures maksuvõlas, küll ajatatuna, aga ajatatus on formaalsus.
Kas see lasteraamat oleks üldse välja antud, kui poleks olnud üht tõsistes raskustes aga hea müügivõrgustikuga kirjastust?
Lisa kommentaar