Välja on käidud idee anda vähemalt 16. a noore (kasutan siiski väljendit laps edaspidi) vanemale lisahääl, mida vanem ise realiseerib ja sellega hakatakse tasakaalustama pensionäride kasvavat häälehulka.
Idee näiliselt ilus eesmärk muudetakse nahaalselt ära
Idee ise on näiliselt ilus, aga Eestis on selle ilu rakendamisega probleeme. Nimelt, olles juba kord andnud 16. a lapse vanemale lisahääle, hakatakse sealt edasi andma seda häält juba lapsele endale. Miks?
Praegu on lisahääl 16. a arvel, et aidata lapsi (noori) edasi lapsevanema elukogemuse abil.
Tulevikus on hääl 16. a-l, et tema saaks ise enda eest hääletada. Ehk kaitsmise pealt läheb tähelepanu sihilikult õiguse peale. Vaadake, lapse kaitsmine lapse olemasolu kasutades pole sama, mis lapsele õiguse andmine.
Kust ma võtan sellise julguse? Praeguselt perekonna ümberdefineerimiselt. Nimelt, kui seni on abieluväliseid lapsi kaitstud, siis nüüd väidavad abieluväliselt lapse saanud või last saada võivad inimesed, et selle seadusega mitte ei kaitsta lapsi, vaid kaitstakse just neid, potentsiaalseid lapse saajaid, ning nüüd veelgi enam lihtsalt seksijaid (homod jt, kes kasutavad oma nö homopoolt, nt biseksuaalid, kes armastavad ka samasoolisi, ja transvestiidid, soovahetajad, st algselt samasooarmastajaid). Vaadake, kuidas on algne hea idee lapse kaitsmiselt pööratud ära hoopis inimeste soovide, ihade rahuldamisele. Vt http://jannotults.blogspot.com/2013/09/sotsiaalministeeriumi-jaoks.html
Samamoodi läheb ka hääletusega.
Idee ilu näilisus
Mul on kahtlane tunne, et lapsevanemad lasevad siiski lapsel ise hääletada. Miks? No levinuimad põhjendused on:
- Lapse kaasamine ühiskonda (väga ilus mõte, aga … kuidas nüüd selle vanemale antud häälega siiski on, mis on eesmärk?).
- Mis see paar aastat siia-sinna ikka ära teeb? Teeb küll, 16- ja 18-aastased on päris erineva arengutasemega, gümnaasium on andnud juba teatud elukogemuse ning mida vanemaks laps saab, seda enam ta saab ka ise aru, et vahe on sees.
- Vanemate süütunne justkui nad oleks liiga vähe oma lapsele veel teinud, ning nüüdne näiline võimalus lihtsate vahenditega veelgi enam lapsele meelehead teha. Mis see hääl siis ikka maksab? Ma võin öelda, et tean mitmeid (pigem hoian varjul) kordi, kus on maksnud ja väga.
- Hetkel ma nimekirja ei pikenda, aga võite ise edasi mõelda.
Nii et siis vanemale antud hääle kasutab ära laps. Kui vanem tahab ise oma hääle ära anda, ok, aga luua talle veel spetsiaalne võimalus, on kurjast. Tunnistan, et minu kodus me arutasime läbi, et kellele häält anda ja põhjendusi ja mind kuulati. Aga nüüd oleks juba noorelt ja topelt.
Sisuliselt luuakse lastele hääletusvõimalus “vanema kattevarju all”.
Miks ma olen vastu?
- Pööratakse ära ühiskonna huvi neilt, kes on otsustusvõimelised ja kellega peab samuti arvestama. On olnud aegu, kui mittepensionärid oli suhteliselt (%) paremal positsioonil kui pensionärid. Kas siis anti kuidagi pensionäridele lisahääli? Ei antud. Miks peaks nüüdki andma lisahääli kellegi teise (nt lapse) arvel? Kui aeg läheb edasi, siis on jälle lapsi piisavalt ja kas siis keeratakse kuidagi ära vanemate hulgale või eluaastate hulgale? Miks me diskrimineerime pensionäre? Olgu öeldud, et ma pooldan siiski noori peresid, aga pensionäridega peab ka arvestama samuti ka keskealistega.
- Miks anda hääl vaid 16. a vanematele? Miks mitte juba rasedatele? Rase naine on ka juba ema, kuigi ta laps ei ole veel nähtaval, aga ta on olemas. Või arvab keegi, et laps tekib järsku sünnitusel? Laps tekib viljastumisel ja areneb erinevates etappides sh keskkondades. Iga laps on kaitsmist väärt: nii sündimata, sündinud kui ka 16-aastane laps.
- Lastele hakatakse suunama poliitkampaaniat. Ühelt poolt pole see halb, aga seda võiks teha ka praegu harival eesmärgil ilma suhteliselt otsese häälesaagita.
- Lapsel puudub elukogemus ning ta läheb seda teed, kes talle rohkem lubab.
- Arvestame, et lapsed on eluaeg kõike saanud küllaltki lihtsalt. Kui vanem jätab lapsele sihilikult süüa andmata, siis ega me sellisest vanemast ka suurt ei pea. Kas laps oleks pidanud vaeva nägema? Ei, las lapsel olla lapsepõlv. Tööd võib teha, eelistan isegi, aga mitte sellisel tasemel, eesmärgil, nagu seda teevad vanemad.
- Laps hakkab puuduvaid asju, sest ükski vanem ei suuda pakkuda lapsele kõike, eeldama poliitikutelt, kes neile vähemalt midagi justkui lubavad. Aga pakkuda nad ei saa seda, või on seni saadud? Näiteks võrdsus. See, kes pole oma võimetelt ja vastutuselt võrdne tahab saada samu õigusi, mis on neil, kel peaks vähemalt olema vastavad võimed ja vastutus.
- See kõik loob eeldused populismiks.
- Tehniliselt kellele antakse hääl? Emale või isale? Kas neist üks peab häälest loobuma? Või peab neist keegi omale hääle haarama? Kumb on lapse poolt rohkem mõjutatav ning kiirem lapse soovi täitma? Või antakse mõlemale hääl, st hääled mitmekordistatakse?
Lisa kommentaar